2026 JAANUARIKUU teatritipud

Esiti tundus, et jaanuarikuu ei saa kuidagi jalgu alla, aga siis tuli üks, teine ja tagatipuks kolmaski suurepärane teatrielamus, mida kõigile üsna või isegi väga tugeva kindlustundega soovitada. See kolmas, mis kogu jaanuari teatrikuud kroonib, ilmus silme ette eile, ehk kuu kõige viimasel päeval (sellest ka hetk Siim Vahuri fotol, ehk Ugalas Diana Leesalu lavastatud Martin McDonagh'i lugu, mis viib Iirimaale, ühe väikse saare väikse kogukonna sekka, aastal 1934 - "Inishmaani igerik").

Keskpäraseid ja isegi alla selle lavastusi oli küll ka, aga komponente nendestki ja peaaegu igast nähtud 8 lavastuse etendustest, keda või mida on ikkagi võimalik niiöelda "aasta tipptasemena" siin, esiti ju vaid ühe kuu kokkuvõttes esile tuua väga hea tööga, leidus mõistagi rohkematest, kui vaid neist kolmest suurimast tervikelamusest. 8 lavastust ei ole ka teabmis palju ning mitmeid, väga oodatud ja sh. jaanuaris esietendunud lavastusi, jõuan mina vaatama alles veebruaris (nt. Uku Uusbergi autorilavastust "Vaikus"). Praeguse seisuga on veebruaris ees juba 12 lavastuse etendused, aga kuna teatriaasta alles kogub hoogu uuslavastustega, siis võib mõni veel lisanduda, mida saab hakata kuu aja pärast "kokku võtma".

Hinnata või mitte hinnata saab ikkagi vaid neid, mis nähtud ja seega on eilsega lõppenud teatrikuu autahvel sedapuhku selline:

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Ugala "Inishmaani igerik" (autor Martin McDonagh, lavastaja Diana Leesalu)

2. Kellerteater "Verejälg" (autor Douglas Post, lavastaja Vahur Keller)

3. Südalinna Teater "Lüüa või mitte?" (autor Aleksei Žitkovski, lavastaja Dan Jeršov)

Eile esietendunud "Inishmaani igerik" oli küll 3 ja pool tundi pikk, aga kordagi ei vaadanud kella. Nii intensiivne, äge ja huvitav oli kogu aeg. Suurepäraselt lavastatud, sisukas ja läbinisti meisterliku trupi poolt mängitud! Ugalal on üks tõeliselt väärt väärtlavastus lisandunud repertuaari! Kindel soovitus!

Kellerteatri 50ndate Londonis lahtrihargnev jälgede ajamisele üles ehitatud mõrvalugu on stiilne ning tegelikult monolavastus, kuigi tegelasi on siin mitu ning hiljem lausa hämmastud, et kas tõesti üks näitleja suutis tekitada tunde, et laval on täitsa arvestatav, kammerlik küll, ent siiski mitme näitlejaga trupp. Lahedaid lavastuslikke lisandeid sisse toodud, nagu laul ja mustkunst(ikatsetused).

"Lüüa või mitte?" selles on küsimus. Karate on ju veel eriti selles mõttes üks eriline spordiala... Peamiselt 2 näitleja võimuvõitlus - treener ja treenitav - kumb jääb peale... kas selles on üldse küsimus? "Küsimusi", millega selles lavaloos karateed harjutatakse, on vägagi mitmeid ja üks huvitavam kui teine.

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Diana Leesalu "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Vahur Keller "Verejälg" (Kellerteater)

3. Dan Jeršov "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

Kõik kolm lavastust väga erinevad. Leesalu oma kõige suurejoonelisem, suure lava tükk, koosneb igasugustest lavastuslikest komponentidest, aga vaatet suurimat edu kogu tervikus pakuvad selle loo lavaline voolavus, toimiv tempostatus, kõigi komponentide kokkusulamine, vahvad, randoomsed liikumislõigud, Iiri tunnetus, väikeküla tunnetus, kiiksudega tegelaste orgaaniline psühholoogiline usutavus, läbimõtestatus (ja kogu supertrupp).

Kelleril on kammerlikku lavastusse nii palju ja nii ilusti mahutatult ning elamuslikust suurendades suudetud sisse tuua. Kogu teekond staatilises lavaruumis sedavõrd dünaamiliseks muudetud koos taustavideo abiga ning publik on pandud peategelase pihku ning temaga kaasas käima ja koos ajusid ragistama, et see teekond ise on üks suur nauding ning lõpplahendus vaid üks kirss kogu maitsval tordil.

Jeršovi treeningsaali atmosfäär ning mitmed "üllatused" on magusad, ent see voolavus etenduse-eelsest kui lõpuni välja väga puhas, aga leidlike paralleelidega, mis visatakse niimoodi õhku, et iga kogeja saab ise kinni püüda kui tahab ja mõelda, kas see oli nüüd sellele või teisele viide... või ka lihtsalt lavalugu jälgida.

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Tatjana Kosmõnina "Diiva" (Südalinna Teater)

See oli nii eriline roll... kahestunult mängitud nii, et näitlejanna suure osa rollist kandis enda ees nukku. Seejuures ei jäänud näitlejanna selle varju, vaid tema mäng tuli kõige eriskummalisemalt võimendatultki esile. Aga siis oli ka selle nukuta imelisi misanstseene. Tatjana on üks Eesti teatri tippudest ja seda mitte ainult Südalinna Teatris vaid üldse. Ei osanud jaanuarikuust kedagi siia kõrvale tuuagi.

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Andres Roosileht "Verejälg" (Kellerteater)

2.-3. Dmitri Kosjakov "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

2.-3. Stanislav Kolodub "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

Andres Roosileht mängimas mitut rolli ja kõiki neid väga erineva isikupäraga, et vaatajal ei lähe need hetkeksi segamini. Justkui skiso ning enne vaatama asumist, olingi kindel, et lõpuks kindlasti selgub, et süüdlane ongi tegelikult peategelane ise. Aga see on siiski märksa komplitseerituma lahendusega. Ja Andrese väsimatu, tegelikult kogu etenduse üksi kandmine on imetlusväärne!

Dmitri Kosjakov ja Stanislav Kolodub treenitava ja treenerina, noorem neist seejuures sensei ja vanem õpipoiss... See pingestatus, millega Stanislav mängib, tundub, et seda õhkub lavaruumi igast tema sõnast ja ka lihtsalt olemusest. Dmitri kogu rollikaar on eriline. Kahe näitleja rollidünaamikate erinevus on üks ülesehituse huvitavamaid kontseptuaalsuseid - Stanislav on konstantselt jõuline, aga Dmitri jõulisus on pidevalt vaikses tõusujoones. Ühel hetkel need lihtsalt peavad põrkuma...aga mis siis saab? :)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Luule Komissarov "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Garmen Tabor "Inishmaani igerik" (Ugala)

3.-4. Terje Pennie "Inishmaani igerik" (Ugala)

3.-4. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)

Garmen Tabori jõulisus, Terje Pennie detailirohkus, Margaret Sarve äge hoogsus - nagu tulesäde oma punaste juustega. Aga ma lihtsalt pidin panema Lulli siin tippu, kuna nii vähesega annab ta nii palju! Joodiknaise "seisvad silmad", õigel hetkel oma teravuse õhku paiskamiseks elavnemine. Kuivõrd eriline see kõik kokku mängutehniliselt on - tõeline maestra! Aga tegelikult viimset kui üht, ehk kõiki selle lavastuse rolle oli suur lust vaadata ja jälgida. Kõik tegid väga head näitlejatööd. Keegi ei soleerinud, et tõusnud peaossa, ideaalne ansamblimäng, ent ometi said kõik ka särada autori ja lavastaja poolt antud osades.

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Aarne Soro "Inishmaani igerik" (Ugala)

3. Jass Kalev Mäe "Inishmaani igerik" (Ugala)

Alden lausa üllatas selle erilise mängulisusega "loodud karakteriga". Ja kannab oma loodu algusest kuni lõpuni valitud registrites ka välja. Üldsegi mitte ühe dimensiooniga, nagu kõrvalosadel kombeks. Väiksed nüansid, mis kokku moodustavad eraldiseisva tervikliku karakteri.

Jah, me oleme juba "sellist" Aarnet ka varem näinud, aga siin on seda tüüpi ikkagi veidi täiustatud ning nii mahlaselt laval välja mängitud, et teeb vähemalt minu relvituks igasuguse kriitika mõttes nii ägedale mängule. Lust ja lõbu vaadata ning nautida iga tema lavategevustes osalemise hetke! Nagu sai äsja Tatjana kohta öeldud, nii võib ka Aarne kohta öelda, et mitte ainult Ugala, vaid terve Eesti teatrimaastiku üks tippudest (ma ei hakka siin teisi ja mõistagi juba korüfee staatuses Luule Komissarovit ja teisi üles loetlema - nemad on seal nagunii ka).

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Ugala "Inishmaani igerik"

2. Vanemuine "Ütlemata"

3. Südalinna Teater "Lüüa või mitte?"

Tegelikult võiks kõik Inishmaani näitlejad eraldi esile tuua kui kogu Jaanuari paremiku, aga see kokkumäng oli ka ikka imeline. Terje Pennie ja Garmen Tabori sõprus on siin õdede mängimise näol eriliseks tuumaks, aga sinna juurde 30.lennust Ugalas maandunud trio ja no neid ringe kokku vedada võiks veelgi... aga see tekitab ka erilise ansamblimängu tippklassi tunnetuse kokku!

"Ütlemata" koosneb ju tegelikult suures osas monoloogidest, ent seda hämmastavam on, et lavastuslikult on suudetud jätta järelmaitsena vägagi ansambliühtsuse ja -koosvaimu terviklikkusega väga mõnus tunnetus.

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. Johannes Valdma "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

2. Martin Mikson "Inishmaani igerik" (Ugala)

Tõele au andes, kui poleks Martinil olnud see kivimoodustis sedavõrd propilik ja justnagu lõpetamata, ehk mingi viimase lihvi lisamata, et muuta see veidigi looduslikumaks, siis oleks ta siin esikohal peajagu üle teiste, sest kõik mis oli loodud taamale ja külapoekesse, odavasse üürikorterisse ning üldse kõik-kõik ja siis see üks asi...

Johannes Valdma apsuvaba ja väga tugeva atmosfääriga lavaruumi loodud tervik napsas ainult Martini kivide jäljendamatuse tõttu esikoha endale. Lisaks veel kõik "üllatused", nagu vimplid ja "pöördlava" ning ikkagi kogu see karate-trenni riietevahetuseruumi ja treenerite ruumi "vibe" - ideaalne. Lisaks kuna viiteid oli ka arvutimängule, siis kavalused, kuidas koos valguskunstnikuga see oli lahendatud. "Devil is in the details" :)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Martin Mikson "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Inga Silinja/Daniil Zandberg "Diiva" (Südalinna Teater)

3. Johannes Valdma "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

Oh need Iiri põlled ja nii palju õigeid ning selgelt uuritud ja läbimõeldud ideesid, mida Martin Mikson on Inishmaani tegelastele selga pannud! See on juba selline üsna aasta TOP10 tase.

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

1. Ugala grimmitiim "Inishmaani igerik"

Kütsari pidevalt "seisvad" juuksed ning punapäisuse lisamine Iiri inimestele, Luule joodiknaise sorakil juuksed ja no nii-nii mitu detaili, mis lihtsalt panid kõik teised grimmitööd sel kuul sedavõrd kahvatuma, et siia kõrvale ei saagi teisi grimmitubasid seekord tuua, ehkki nii mõndagi oli ju ka näiteks Rakveres ja Südalinnas tehtud :)

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1.-4. Anton Andrejuk "Diiva" (Südalinna Teater)

1.-4. Rene Liivamägi "Ütlemata" (Vanemuine)

1.-4. Mari-Riin Paavo "Inishmaani igerik" (Ugala)

1.-4. Anton Andrejuk "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)

See oli taaskord Anton Andrejuki "kuu". Kuivõrd fantaasiarikkad ja erinevaid, täiesti eraldi panuse tervikrežiisse lisavad olulised täiendused need valgustused tal on. Eriti mõjuvaks on osutunud mitte ainult värvi ja suurte valgusmängude lavastusse lisamine, vaid ka spotiga rõhutus, millel on konkreetne mõte sees. Näiteks näidata just sellisena teatud tegelast (nt. üksik Diiva "troonil"), nagu vaja või joonida midagi sellega alla. Üks kahtlemata meie valguskunsti tippe just teatrilavastuste sisemaailmaga mõtestatud kaasamängul.

Rene Liivamäel on Vanemuise lavastuses üks teatriime valdkonda kuuluv lahendus ja tegelikult peamiselt sellepärast on tal ka siin tabelis sõnaõigus.

Mari-Riin Paavo kokkumäng kunstnikutöö ja lavastajaga on lausa imeliselt hästi õnnestunud. Oluliseks tõuseb ka see, mida erilist põhilavast taamal toimumas! Kokkumäng kunstniku maalituga, tekkisid tormised lained või siis kui tänu valgusele ka jälle sirmitagune sai lavaks. Aga ka ees põhilaval temalgi oli üks spotiga lahendus, mis andis väikse ja pea märkamatu detailiga väga olulise dünaamika valguskaardi ja -režii tervikusse (muidugi mõista võis neid rohkemgi olla, aga vahepeal olin selle lavastuse loo ja näitlejatööde lummas sedavõrd sees, et ei jõudnud kõiki detaile ühe vaatamisega endasse ahmidagi). Tegelikult on kõik need 4 väljatoodud valguskunstnikutööd sellised, mida võiks teatud mõttes teineteisele eelistada, ehk tuleb veel veidi seedida, mis järjekorras neid tegelikult eelistada.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Britt Urbla Keller "Verejälg" (Kellerteater)

2. Kreete Kamber "Eesti 2052" (Ideekarje/TÜVKA/EKA)

3. Margo Siimon "Inishmaani igerik" (Ugala)

Britt Urbla Kelleri fotode ja videotega taust tõusis monolavastuses näitlejale korduvalt partneriks. Eriti lummav oli vesi, ehk Thamesi sillerdus kuskil silla all. 

Kreete Kamber ja tema "Lennart Meri" ning just nõnda täpselt suunatuna, oli väga vahva lavastuslik komponent, mis toimis.

Margo Siimoni "kinovaatamine" ja just "sedasi" viis kogu publiku Iiri väikesaare kinno kaasa nii, et polnud tegelikult oluline, mis seal taustal "ekraanil" ka näha oli, vaid just kogu see tekitatud kino-vaib.

PARIM ORIGINAAL-HELILOOMING

1. Veiko Tubin "Inishmaani igerik" (Ugala) - selle klausliga, et ei tea, kus läheb originaali ja laenatu piir

2. Sander Pruel "Kramer Krameri vastu" (Rakvere Teater)

Kõik Inishmaani iirilikud laulud ning üldse kogu muusikaline pool andis kindlasti palju juurde atmosfäälile. Ma ainult ei tea, millises mahus sellest oli Tubini enda loodu ja kas tal seal oli kujundusse laenatud ka ühtteist. Eriti meeldis üks laul, mis tuli fonona tantsule taustaks. Kuna näitlejatest üks - Alden Kirss teeb oma bändiga väga vahvat Iiri muusikat, siis "tahtsin" ette kujutada, et ehk on temagi sõrm selles mängus...kuigi ilmselt mitte, sest see Aldeni bänd teeb peamiselt ingliskeelset muusikat. Aga oleks lahe, kui see oleks olnud tema laul olnud :)

Sander Pruel on heliloojana minu jaoks võrdlemisi uus tutvus (varasemast James Browni lokirullide -lavastuse muusikat kahjuks ei mäleta). Eriti meeldisid Krameris tema kidramuusikaga mingid lõigud seal vahel, aga tegelikult oli muusika tervikkujunduses üsna eripalgeline. Aga jah, positiivset tähelepanu tekitas eelkõige rokilikumale viitav.

PARIM MUUSIKALINE- või HELIKUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA

1. Andreas Kalvet/Kasper Sebastian Silla "Eesti 2052" (Ideekarje/TÜVKA/EKA)

2. Veiko Tubin "Inishmaani igerik" (Ugala)

3. Vahur Keller "Verejälg" (Kellerteater)

Kogu see Eesti 2052 live-kujundus oli minu jaoks vaatet kogu lavastuse kõige vingem osa. Vabandan. Aga see lihtsalt oli tervikuna Kalvetilt puhas nauding!

Kelleril õige ajastu muusikat siin-seal õiges kohas ning Tubinit juba kiitsin, aga tegelikult kogu terviklik muusika olulisus selles lavastuses ning valikud igas mõttes maitsekad (ja huvitavad).

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUSE SEADE

1. Ingmar Jõela "Inishmaani igeri" (Ugala)

Assa raks! Iirimaa, kusagil maakohas... muidugi iiri muusika ja iiri tants on olulised. Aga tegelikult need veidi isegi justkui näiliselt randoomsed tantsulõigud kogu lavastusvoolus sees, oli üks mu lemmikuid kogu selle lavastuslikus ideestikus. Natuke tõi meelde Nüganeni, kelle lavastustes vanasti ka tegelased (näiteks Karin. Indrek. tükis) järsku reas õlgu tõstes läbi lava kõrvuti liikusid ("elutants"). Aga Jõela on riskinud kohati väga keerulise koreograafiaga ning tõesti pannud selle trupi need liigutused ja kombinatsioonid ka ära tantsima! Ma võtan mütsi peast ja kummardan maani! See andis tõesti palju ja ühtviisi nii hoogsust lavastusele, üldist dünaamikat kui ka puhast silmailu! Nii hea meel, et meil on draamalavastuste juures Eestis sellised, ma ütleks liikumisseadete tipud, nagu Ingmar, Rauno ja Olga. Selline kuldne trio ja nende liikumiste juures on alati huvitav jälgida, kes mida välja mõtleb, kes suudab trupi tõesti ka liikuma panna ning millises mahus. Eelmisel aastal ilmutas end ka Pääsu-Liis Kens, keda loodan, et kaasatakse ka rohkem draamalavastuste liikumisseadmiste juurde, sest näen, et seal võib olla ka seda peidus, mida mainitud kolmes (ja no kindlasti on neid veelgi- eelmisest aastast meenuvad näiteks mida Maria Solei Järvet tegi Pinocchiole, Piret Torm-Kriis Seto odüsseiale, Kristina Raja Kinoteatri lühkarite 2.osale jne).

PARIM DRAAMANÄTLEJAST TANTSIJA

1. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)

3. Aarne Soro "Inishmaani igerik" (Ugala)

Tegelikult peaks siia kogu Inishmaani igeriku trupi ridamisi üles loetlema, sest isegi Luule Komissarov istudes vihtus kaasa tuhatnelja! Aga Alden Kirss pani korralikult end vähemalt minu kaardile, professionaalsest kretinimismist näiteks jala tõstmise kõrgus, liigutuste lõpetamised... oh la la!

PARIM/ERILISIM NÄITLEJAST MUUSIK LAVAL

1. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)

2. Aivar Tommingas "Ütlemata" (Vanemuine)

3. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)

Oli see nüüd plokkflööt ja oli see nüüd live-esitus, aga WOW Margaret Sarv! Nii mõjuv. Aivari ja Aldeni pillimänguoskus on juba ilmselt laiemalt ja lavastusteväliseltki teada, aga tahaks just need siin veel ka eraldi esile tuua, sest olid tähelepanuväärsed. Muidugi kogu "Ütlemata" bänd.

PARIM MUUSIKUTE KOOSLUS LAVAL

1. Ardo Ran Varrese bänd (+Aivar Tommingas+Jüri Lumiste+Reimo Sagor/Veiko Porkanen) "Ütlemata" (Vanemuine)

PARIM/ERILISIM NÄITLEJAST LAULJA LAVAL

1. Reimo Sagor "Ütlemata" (Vanemuine)

2. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)

3. Andres Roosileht "Verejälg" (Kellerteater)

Kas Sa teadsid kui hea laulja on Reimo Sagor? Aga voh! No siin see kärisev hääl veel juurde või isegi kui sellega midagi varjati, siis tulemus toimis igatahes! Alden Kirss laulab küll vaid väga väikse lõigu laval, aga sai kohe aru, et isegi liikumise pealt on mehel lauluhääl hea. Tõsine üllataja oli ka Andres Roosileht... no mida kõike see tema roll selle Verejäljes ei sisalda! Üks üllatus ajab teist taga ja see laulmine ning need laulud ise ka seejuures - bravo - võib mingit ägedat muusikali karakterrolli teha... no eks tal varasemate rollide seas üksjagu Eesti Nuku- ehk praeguse Eesti Noorsooteatri muusikalidest laulmisi mitmeid.

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Mari-Liis Lill/Siim Nurklik "Ütlemata" (Vanemuine, lav. Mari-Liis Lill)

Minu jaoks oli siin väga palju tuttavat juba varasematest tõsielulistest filmidest ja lugudest, aga eks need teatud kurvad alkoholismi või vägivallaga lahendavate täiskasvanutega peredes on ka palju šabloonilikku. Kurb. Ise ka vägivaldse kasuisa võimuvalla alt pääsenuna olen muudetud juba võrdlemisi tefloniks selliste lugude suhtes. Õudne tunnistadagi, ehkki appi ruttaksin kohe kui päris elus midagi näen ja märkan. Olen seda teinud ka. Isegi oma ema ja kasuisa kaklusele vahele minnes ja öeldes bodybuilderist kasuisale, et enne lööd mind, aga mu ema Sa ei puutu. Siin selles lugude valikus oli minu jaoks siiski vaid 3 sellist ainult, mis mind kaasa tõmbasid. Mis natukegi eristusid. Aivar Tommingase esitus seejuures, Reimo Sagori jutustatud-mängitud gay-lugu ja isa-tütre vestlus Jüri Lumiste ja Mirjam Aavakivi mängitult. Mängulises mõttes Piret Laurimaa hingestatus ja Külliki Saldre kahjuks ka veidi liiga tüüpiline, nähtamatuid silmaklappe kasutav "ema"... Ehk pigem tänu näitlejatele andis see minule siiski ka midagi rohkemat. Aga publik oli selgelt rohkem liigutatud mu ümber ning mõistan neid. See ongi väga olulise sisuga dramaturgia. Sellepärast Mari-Liis Lill vääriks eraldi igasuguseid kiidusõnu, et ta tegeleb selliste oluliste teemade teatrilavale toomisega, mis on meie enda ühiskonna mädapaised. Aga nendega on ka seetõttu väga lihtne samastuda ning enda või lähedaste eludest ära tunda. Ja seega ei tohiks päris külmaks kedagi jätta (ehkki jah, mind paraku seekord... ja eriti esimene vaatus peale Tommingase lõigu jättis... liiga palju "sellist" koos ühes lavaloos vist kah...). Aga palun seekord minu järgi mitte otsustada. See tõesti läheb suuremale osale publikust vägagi korda (minu nähtud täiesti rea-etendusel seisis publik püsti... mina ja mõned veel siiski mitte) ning just olulisuse tõttu tõstaksin selle dramaturgia ikkagi esile.

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRITE LAVAL

1. Douglas Post "Verejälg" (Kellerteater, lav. Vahur Keller)

2. Aleksei Žitkovski "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater, lav. Dan Jeršov)

3. Mihhail Durnenkov "Diiva" (Südalinna Teater, lav. Dmitri Petrenko)

Verejälg viib 1957.aasta Londonisse. Mõrvamüsteeriumit lahendama ning lahendus on võrdlemisi eriline. Ma küll ei tea, kuidas seda olekski võimalik ära lahendada lihtsalt vaadates, ehkki üks komponent sellest lõpplahendusest käis küll peast läbi. 

Lüüa või mitte? on teatud mõttes eestistatud, mis andis kuidagi nii palju. Teemad ju universaalsed ning ka meie, ehk eestlaste jaoks aktuaalsed. 

Diiva algab kohe enesetapu-üritamise ärahoidmisega. Viib otsapidi teatri- ja filmimaailma, mis juba olemuslikult on kultuurist huvitatud inimestele kõnekad teatrilaval alati.

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. Martin McDonagh "Inishmaani igerik" (Ugala)

Üle 25 aasta tagasi lavastati seda materjali Eestis viimati ja nagu siitki tabelite tippudest aru ei saaks, oli see kindlasti õige aeg uuesti lavaletoomiseks ning igati vaatamist ja soovitamist väärt. Aga lisaks on siin mingeid komponente, isegi kui tegevustik toimubki 1930ndate Iirimaal, meilgi vägagi aktuaalsed just praegu (näiteks poliitkorrektsus). Martin McDonagh on igatahes teretulnud nähtus meie teatripildis alati (va. võiks nüüd jätta "Lenane'i iluduskuninganna" töötlused veidikeseks ajaks rahule ja võibolla ka "Üksildane lääs" on viimasel ajal juba piisavalt lavadel olnud) ja ka ise oma filmidegagi alati meid eestlaseid kõnetav. Sama lugu teatris tema lavalugudega. Need on alati mingite tõsisemaste nootidega, aga ei jäta ka kuivale ka komöödiasõpru... isegi kui see huumor tihti ongi süsimust. Ja see "Inishmaani igerik" pole (õnneks) erand. 

(ülal on kasutatud Siim Vahuri tehtud fotot lavastuse "Inishmaani igerik" misanstseenist)

2025/2026 teatrihooaja DETSEMBRIKUU tipud

Tegelikult sai möödunud teatriaasta minu jaoks oma lõpu juba 29.12 (alguse, aga päev peale Ukrainast tagasi saabumist 24.01, ehk peaaegu terve kuu läks kokkuvõttes "kaduma" :) Kogu teatriaastat hakkame kokku võtma siiski alles peale seda kui saavad detsembrikuu tipud veel korralikult siin läbi hekseldatud. Möödunud kuul kogunes elamuste-pagasisse täiesti märkamatult 22 erinevat lavastust... siiani on ühes kuus olnud "21" mu "rekord", mitte, et selle nimel kuidagi eraldi planeeriks või pingutaks (paari lavastuse etendustele ei saanud doktoritöö lõpetamisega seonduvalt minna, muidu oleks detsembri number olnud isegi 24). Aga kui päris aus olla, siis 22 on liiga palju isegi minusuguse teatrit armastava inimese jaoks. Keskpärasuse ja alla selle tundlad on seda teravamad, sest sellise teatrimahu juures ajaraiskamise tunne on kiire tekkima, kui vaadatav iseenda jaoks midagi ei paku. 

Kui siin nüüd siiski veidi vaid detsembri suurimatele teatrielamustele mõelda, siis igatahes meeldivalt üllatas, et Sügissonaat ka oma mitmendamas versioonis ning seega ka mitmendamal vaatamiskorral ikka mõtteid äratab (ja millised suurepärased rollid! Eeskätt loo emalt-tütret, ehk Anneli Rahkemalt ja Ülle Lichtfeldtilt!). Eva Kolditsal on see tõesti väga-väga hästi lavastatud. Huvitav kogu lava ning ülesehituski justkui saab täiesti oma mõju sellest. Samas Elmo Nüganeni Arkaadia tõlgitsus oleks ilmselt olnud minu jaoks veel hulka väärtuslikum, kui poleks seda juba vähemalt kolmes (või isegi neljas, kui arvestada ka välismaa omad sisse) varasemas lavastusversioonis näinud. Kuigi tegelikult sellest hoolimata ka see lavastus ning trupi mäng ning nimme just ka lavastaja valikud igati meeldisid. Kunagi Eestitki külastanud ning hiljuti meie seast lahkunud Stoppard on ka kahtlemata geniaalse näitemängu kirjutanud.

Sai ju ka alles märtsis nähtud Teater Nuutrumi "Nimi", aga tõttöelda meeldis lavastuslikult minule Tanel Jonase oma veidi rohkem (eks sellel on ka suur vahe, kui midagi on lavastatud mingile kindlale lavale või selliselt, et on plaanis sellega mööda Eestimaa teatrilavasid ringi rännata), ehkki polnud ka Nuutrumi oma sugugi kehv. Kaugel sellest. Kõik huvitavad pöörded (neid pole selles näitemängus üldsegi vähe) olid Vanemuises küll juba ette teada... Tegelikult isegi pidin mingites kohtades naeru tagasi hoidma, et ei reedaks kaasvaatajatele midagi, sest teatud laused on seal juba varem ka nende üllatuste vihjeks&võtmeks tekstis sees (mida muidu ei oskaks ju tähele panna kui ei teaks juba kogu lugu ette), aga sedasi saab vaadates veel täiesti isemoodi naudingu lisaks. Nuutrumi lavastuses oli küll komponente, keda-mida eelistan Vanemuise omale: Elina Pähklimägi ja kostüümikunst on kaks esimest, kes-mis pähe tulevad. Ent veel üks tähelepanek - Vanemuise väikse maja saalis on mingi hea aura - seal tihti ja just viimasel ajal lavastused õnnestuvad. Ain Mäeotsa suurepäraselt kogu saali hõlmavalt ja isegi "Itaalia-tunnet" edastavalt lavastatud "Minu geniaalne sõbranna" on ka sama saali tükk ning samuti teine Vanemuise selle aasta šedööver Palu-Põldma "Palavik". Muide Tanel Jonase "Nimi"-s ei olnud mingit suuremat Prantsuse "tunnet". Britid vahetasid üldse selle Londonis toimuvaks. Vanemuises seda tükki vaatama asudes, täpsemalt seal toolil istet võttes ja meenutades Nuutrumi tükki ka, et kohe algav lugu toimub Pariisis, tuli meelde see Tanel Padari laul, kus sõnad lähevad umbes nii, et "saab sellel õhtul Tartust Pariis" 🙂 

Soosteri koolkond oli väga hea visiitkaart Viljandi lavakooli järgmisele lennule. Mitu head avastust noorte näitlejate seast! Lisaks rikkalikult erinevate ideedega kontseptsioon lavastusel. Noored naisnäitlejad olid (vist isegi) kõik väga head, meeste seast tõusevad esile Taalmaa, Nõmm (väga huvitavalt isikupärane laval) ja lavastajaks õppiv Silla ning nii mõnigi veel... 

Siin siis kõik need "Detsembrikuu teatritipud" ilusti reas, 22 erineva, ajavahemikus 1.-31.12 nähtud lavastuste etenduste põhjal

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Sügissonaat - Rakvere Teater

2. Arkaadia - Endla

3. Nimi - Vanemuine

4. Soosteri koolkond - Tartu Uus Teater/TÜ VKA

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Eva Koldits - Sügissonaat (Rakvere Teater)

2. Elmo Nüganen - Arkaadia (Endla)

3. Mait Joorits - Mio, mu Mio (Ugala)

4. Ivar Põllu - Soosteri koolkond (Tartu Uus Teater/TÜ VKA)

PARIM NAISPEAOSA

1. Anneli Rahkema - Sügissonaat (Rakvere Teater)

2. Ülle Lichtfeldt - Sügissonaat (Rakvere Teater)

3. Saara Nüganen - Arkaadia (Endla)

4. Tiina Tauraite - Murdja (Tauraite Country Club/Oliivipuu)

5. Lauren Grinberg - Mio, mu Mio (Ugala)

PARIM MEESPEAOSA

1. Kaarel Pogga - Nimi (Vanemuine)

2. Marius Peterson - Näitemäng (Theatrum)

3. Ott Raidmets - Arkaadia (Endla)

4. Rein Pakk - Armastuse ankeet (Tartu Linnateater)

5. Mattias Nurga - Murdja (Tauraite Country Club/Oliivipuu)

PARIM NAISKÕRVALOSA

1. Ester Kuntu - Käte ja jalgadega inimene (VAT Teater)

2.-3. Tatjana Jegoruškina - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

2.-3. Anna Sergejeva - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

4. Anna Markova - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

5. Darja Gavriltšenko - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. Alexandr Domowoy - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

2. Nils Mattias Steinberg - Arkaadia (Endla)

3. Ken Rüütel - Nimi (Vanemuine)

4. Aleksandr Okunev - Teatrimees (Publica Production)

5. Hans Kristian Õis - Kuradi restoran 2 (Kellerteater) - jagatud koht: Märt Avandi "Arkaadia" ja Simo Andre Kadastu "Uskuja"

PARIM LASTE- JA PERETEATRI LAVASTUSES NÄITLEJA

1. Lauren Grinberg - Mio, mu Mio (Ugala)

2. Kristjan Poom - Taks, Dogi ja teised (Piip ja Tuut Teater/BFM)

3. Mari Anton - Taks, Dogi ja teised (Piip ja Tuut Teater/BFM)

4. Merlin Kivi - Mio, mu Mio (Ugala)

5. Mark Erik Savi - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

PARIM NOORE (nägemise hetkel alla 30a) NÄITLEJA ROLLILOOME

1. Kaarel Pogga - Nimi (Vanemuine)

2. Mattias Nurga - Murdja (Tauraite Country Club/Oliivipuu)

3. Lauren Grinberg - Mio, mu Mio (Ugala)

4. Darja Gavriltšenko - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

PARIM KORÜFEE (nägemise hetkel üle 60a) NÄITLEJA ROLLILOOME

1. Aleksandr Ivaškevitš - Teatrimees (Publica Production)

2. Allan Noormets - Uskuja (Tallinna Linnateater)

3. Tiina Tõnis - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

4. Igor Rogatšov - Ta peab lahkuma (Südalinna Teater)

PARIM TEATRIKOOLI ÜLIÕPILASE ROLLILOOME

1. Mattias Nurga - Murdja

2. Heleriin Lass - Soosteri koolkond

3. Gregori Johannes Nõmm - Soosteri koolkond

4. ei oska otsustada kumba eelistada neljandana Soosteri koolkonnast, kas Margot Lehtsalu või Saara Kaljujärv... ja tegelikult ju ka Leonhard Sass Taalmaa, Polina Kryuchova jne jne jne... kui huvitavaks ja heaks see lend kujuneb, sellest vast alles saame aimu, aga selliste asjadega, nagu kui tehakse selliseid trikke, nagu see Soosteri koolkond, siis ootus nihkub juba üsna kõrgele.

PARIM LÜHIKESE LAVAAJA VÕI VÄHESTE SÕNADEGA ROLL

1. Enn Keerd - Arkaadia (Endla)

2. Loviise Kapper - Sügissonaat (Rakvere Teater)

3. Jekaterina Kordas - Teatrimees (Publica Production)

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Piip ja Tuut Teater/BFM - Taks, Dogi ja teised

2. Südalinna Teater - Ta peab lahkuma

3. Vanemuine - Nimi

4. Tartu Uus Teater/TÜ VKA 16.lend - Soosteri koolkond

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Rosita Raud - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

2. Eugen Tamberg - Mio, mu Mio (Ugala)

3. Kristine Pasternaka - Arkaadia (Endla)

4. Marion Undusk - Teatrimees (Publica Production)

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

1. Ugala grimmitiim - Mio, mu Mio

2. Kellerteatri grimmitiim/Triin Tulp/Brit-Marie Ojamaa - Kuradi restoran 2

3. Endla grimmitiim - Arkaadia

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Emil Kallas - Uskuja (Tallinna Linnateater)

2. Roomet Villau - Sügissonaat (Rakvere Teater)

3. Priidu Adlas - Mio, mu Mio (Ugala)

4. Targo Miilimaa - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Katre Sulane - Mio, mu Mio (Ugala) - video

2. Veiko Tubin - Käte ja jalgadega inimene (VAT Teater) - video

3. Rosita Raud - Pinocchio (Eesti Noorsooteater) - nukk&maskid

PARIM ORIGINAAL-HELILOOMING

1. Vootele Ruusmaa - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

2. Jaak Jürisson - Arkaadia (Endla)

3. Markus Hein - Taks, Dogi ja teised (Piip ja Tuut Teater/BFM)

4. Tauno Aints - Soosteri koolkond (Tartu Uus Teater/TÜ VKA)

PARIM MUUSIKALINE-/ või HELIKUJUNDUS

1. Kadri-Ann Sumera - Sügissonaat (Rakvere Teater) - kui see oli tema kujundus? + live-saade

2. Marten Kuningas - Mio, mu Mio (Ugala)

3. Karl Birnbaum - Hetk (Eesti Tantsuagentuur) - live-kujundus ja saade nii klahvid kui kitarr

4. Jaak Jürisson - Arkaadia (Endla) - nii helilooja kui ka muusikaline kujundaja

PARIM KOREOGRAAFIA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

1. Kogu trupp - Hetk (Eesti Tantsuagentuur)

2. Lisette Taube - Taks, Dogi ja teised (Piip ja Tuut Teater/BFM)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMAS/MUUSIKATEATRIS

1. Maria Solei Järvet - Pinocchio (Eesti Noorsooteater)

2. Ingmar Jõela - Käte ja jalgadega inimene (VAT Teater)

3. Kristina Paškevicius - Kuradi restoran 2 (Kellerteater)

PARIM DRAAMANÄITLEJAST TANTSIJA/LIIKUJA DRAAMALAVAL

1. Teele O'Brock - Kuradi restoran 2 (Kellerteater)

2. Tiina Tauraite - Murdja (Tauraite Country Club/Oliivipuu)

BALLETITANTSIJA

1. Anna Roberta - Forsythe & Looris - In the middle, somewhat elevated (Rahvusooper Estonia)

2. Joel Calstar - Forsythe & Looris - In the middle, somewhat elevated (Rahvusooper Estonia)

3. Philippa McCann - Forsythe & Looris - In the middle, somewhat elevated (Rahvusooper Estonia)

4. Marta Navasardyan - Forsythe & Looris - In the middle, somewhat elevated (Rahvusooper Estonia)

TANTSIJA MODERNTANTSU/MUUSIKATEATRI LAVASTUSES

1. Antonio Gallo - Forsythe & Looris - 30,75 (Rahvusooper Estonia)

2. Joel Calstar - Forsythe & Looris - 30,75 (Rahvusooper Estonia)

3. Ignat Lahno - Hetk (Eesti Tantsuagentuur)

4. Dylan Mayoral - Hetk (Eesti Tantsuagentuur)

PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

1. Kadri-Ann Sumera - Sügissonaat (Rakvere Teater)

2. Kaspar Uljas - Baar Amsterdam (Teater Ekspeditsioon)

3. Karl Birnbaum - Hetk (Eesti Tantsuagentuur)

4. Kasper Sebastian Silla - Soosteri koolkond (Tartu Uus Teater/TÜ VKA)

+ muusikute kooslus: Taavi-Peeter Liiv'i bänd - Kinoteatri lühkarid - 03

PARIM LAULJA TEATRILAVAL

1. Siret Tuula - Kuradi restoran 2 (Kellerteater)

2. Hans Kristian Õis - Kuradi restoran 2 (Kellerteater)

3. Jarmo Reha - Baar Amsterdam (Teater Ekspeditsioon)

4. Kaspar Gräzin - Kuradi restoran 2 (Kellerteater)

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Ivar Põllu - Soosteri koolkond (Tartu Uus Teater/TÜ VKA, lav.Ivar Põllu)

2. Andra Teede - Käte ja jalgadega inimene (VAT Teater, lav.Veiko Tubin)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esmakordselt Eesti teatrilaval)

1. Lucas Hnath - Uskuja (Tallinna Linnateater, lav.Märt Pius)

2. Thomas Bernhard - Teatrimees (Publica Production, lav.Mindaugas Karbauskis)

3. Rose Lewestein - Murdja (Tauraite Country Club/Oliivipuu, lav. Johan Elm)

4. Kristina Lugn Astrid Lindgreni põhjal - Mio, mu Mio (Ugala, lav. Mait Joorits)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON VAREM ILMUNUD MATERJALI PÕHJAL

Joosep Lõhmus - Taks, Dogi ja teised (Piip ja Tuut Teater/BFM, lav.Lisette Taube)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. Ingmar Bergman - Sügissonaat (Rakvere Teater, lav.Eva Koldits)

2. Tom Stoppard - Arkaadia (Endla, lav.Elmo Nüganen)

3. Matthieu Delaporte/Alexandre de La Patellere - Nimi (lav. Tanel Jonas)

4. Norm Foster - Armastuse ankeet (Tartu Linnateater, lav. Algis Astmäe)

(Siin kasutatud foto tegi Kalev Lilleorg ning sellel on misanstseen Eva Kolditsa lavastusest "Sügissonaat" Rakvere Teatris)

2025/2026 teatrihooaja NOVEMBRIKUU tipud

Novembrist, oma 9 lavastuse etendustega, sai justkui selle aasta üks vähesema teatriga kuid. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida - PÖFF, lõputuna näiv doktoritöö kirjutamine (eelkaitsmine toimus novembris - lubati küll päris kaitsmisele, aga selleks oli vaja teha veel pisut parendusi...õigemini täna said needki saadetud), ohtrad filmide screenerid (osalen kahes USA filmiauhindade žüriis) ning kolleegidega veidi pikem komandeering Soome. Piletid olid tegelikult ka Giorgio Madia Vanemuises värskelt lavastatud ja selle aasta etendused täiesti jäägitult väljamüüdud Kalmani operetile "Silva"...no nii väga oleks tahtnud seda lavastust ja truppi oma silmaga näha... kuid olin oma piletitest sunnitud viimasel hetkel loobuma, sest ainult tänu sellele sain veel lubatud tähtajaks ka parandatud doktoritöö valmis ja juhendajatele saadetud. 

Samas kui liita siia juurde ka Novembri alguses Londonis nähtud 3 lavastuse etendused, millest 2 osutusid kogu terve 2025.aasta suurimateks teatrielamusteks üldse (mul on uus lemmiklavastaja - Simon Stone - see oli sõna otseses mõttes ime, mida ta Ibseniga tegi! Aitamas muidugi teiste seas laval ka Oscarivõitja, lisaks valguskujundus ja no tegelikult kogu trupp nimekad sarjadest-filmidest... järgmisel aastal tuleb kindlasti tema Tšehhovi Ivanovit minna vaatama! Londoni teatrist rääkides, siis muidugi Tilda Swintoni monotükki ka!), siis novembri kogunumber enam ei tundugi nii nutune! Läbi ja üle sai mõeldud ning ära täidetud ka Teater. Muusika. Kino. ajakirja kriitikute eelmise hooaja teatriankeet - seegi ju "teatriteemadega" mõistagi seotud (ilmub ilmselt aasta lõpus või uue alguses), ehk teatrit täitsa piisavalt ühele tavalisele keskealisele mehele ühe kuu kohta.

Kokku võtan siin siiski vaid Eesti teatri parimaid ja seega väga paljusid aupaistele sedapuhku ei lase... aga seda rohkem on ju väärtust äramainitutel, eks!

Novembrikuu suurima teatrielamuse (Eesti teatrites) reedab juba ülalkasutatud foto (selle klõpsas Linda Maria Saar ja kuulub Eesti Draamateatrile), aga kindlasti on ka selle kõrval üks teine väärt elamus lisaks... mis küll paraku mõneti minu puhul läks veidi selle nahka, et vaatasin seda otse oma kogu teatriaasta nr. 1 teatrielamusele järgneval õhtul. Ilmselt oleks muidu see veel kõvasti rohkemgi sellise "varjajata" korda läinud ning kes teab, võibolla isegi Novembrikuu esikohal. Kõik on ju suhteline. Ja tegelikult trügis novembrist kogu teatriaasta tippude sekka mingites kategooriates veel rohkemategi lavastuste komponente ja tegijaid kui "tervikuna" vaid need 2 tippelamust.

Ehk veidi laiema haardega kui vaid aasta TOP10 sekka jõudnutest, on siin novembrikuu Eesti teatri tipud kõik üheskoos ilusti reas:

SUURIM ELAMUS

1. Eesti Draamateater - Caligula

2. Härra Ibrahim - Teater Nuutrum

Pean siia lisama, et Von Krahli Teatri "Tagasiside" esimesed 10 minutit olid täiesti maailma tippteatri tasemel - nii palju emotsioone ja dramaatikat - WOW - minu jaoks aasta elusaim 10 minutit teatris ja konkreetselt sõna otseses mõttes see lõik eraldi ELAMUS par excellence!

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Hendrik Toompere sen - Caligula (Eesti Draamateater)

2. Juhan Ulfsak - Tagasiside (Von Krahli Teater)

3. Üllar Saaremäe - Härra Ibrahim (Teater Nuutrum)... oot, milline teater jäeti rahast ilma? Kas see, kus sel aastal lavastati "Süütu" ja "Ibrahim"? Või need lähevad alles järgmisel aastal arvesse?

PARIM NAISPEAOSA

1. Kristina Preimann - Tagasiside (Von Krahli Teater) - tema kõrgetel kontsadel komberdav, oma käekoti mahakallav tädike on legend juba sündides!

2. Amanda Hermiine Künnapas - Pikk nädalavahetus (Art Management Group) - mõneti isegi ootamatult trupi tugevaim, usutavaim, konteksti ja kogu tervikusse tabavaim-sobituvaim roll seekord just temalt (ehkki ju ka veidi groteskiga kuremeerides, mis just tema valitud õiges doosis sobis)

3. Liisa Saaremäel - Tagasiside (Von Krahli Teater)

PARIM MEESPEAOSA

1. Tõnis Niinemets - Caligula (Eesti Draamateater) - assaraks! Aasta TOP10 raudselt.

2. Robin Täpp - Härra Ibrahim (Teater Nuutrum) - ma ei käinud esikal, seega ma ei tea, kuidas seal läks, kuulsin lihtsalt mingit kommentaari, et mitte nii suurepäraselt, nagu reaetendusel, mil mina seda nägin. Aga minu nähtud korral oli ta mäng suurepärane!

3. Lauri Kink - Läbimurre't oodates (TEMUFI) - tegelikult oli see mäng tal veelgi parem kui seda vaadates haarata jõudis. Sügav just detailides.

PARIM NAISKÕRVALOSA

1.-2. Britta Soll - Caligula (Eesti Draamateater)

1.-2. Hanna Jaanovits - Caligula (Eesti Draamateater)

Käin edasi-tagasi kas peal on Piibeleht või ikkagi Westmann? Nösperi Nönni naised tulevad veidi kaugemal, aga paistavad ka kuskilt...

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. Raivo E.Tamm - Härra Ibrahim (Teater Nuutrum)

2.-3. Andres Puustusmaa - Caligula (Eesti Draamateater)

2.-3. Tõnu Kark - Caligula (Eesti Draamateater)

Sama lugu siin Andrese ja Tõnuga - kumb on ilusam, kas Michelle Pfeiffer või Demi Moore?

No siia võiks vabalt lisada veel Tambet Seling ja "Läbimurre't oodates" kutid, kellest minu hinnangul Ivo Reinok tabas kõige huvitavamalt midagi olulist...Ja no megahea meel, et üle pika aja on Mathias Leedo ka uue rolliga laval! Ja Helgur Rosenthal on kambas ning tema loodud tegelane laval kõige rohkem neist justkui loovälise ajalooga... Aga Silver Kaljula ja Karl Edgar Tammi muidugi ka ägedad! :)

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Eesti Draamateater - Caligula

2. Von Krahli Teater - Tagasiside

3. TEMUFI - Läbimurre't oodates

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. Elisa Sinisalu - Caligula (Eesti Draamateater)

2. Jana Hanikova - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Elisa Sinisalu - Caligula (Eesti Draamateater) - ohoo!

2. Jana Hanikova - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis) - see "elukas"! :)

3. Liina Tepand - Nösperi Nönni Natuke (Endla)

Kas ma teen Liinale liiga? Peab sellesse veel veidi süüvima...need Eesti motiivid ja mis tal seal kõik veel oli... huvitav, kas Natukese kollane oli ka omalooming?

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

1. Eesti Draamateatri grimmitiim - Caligula

2. Endla grimmitiim - Nösperi Nönni Natuke

Tegelikult oli grimmikunstniku tööd märgata ka Ibrahimi karvkattes, Südalinna klounidel ning TEMUFI vangide juustelegi mõeldes...

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Priidu Adlas - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis) - mõni mees lihtsalt oskab seda valgusevärki... taas sai eraldi imetletud. Hetkel see ulatus kogu teatriaasta 12.kohale.

2. Hendrik Toompere sen - Caligula (Eesti Draamateater) - ideaalselt integreeritud lavastusse, aga samas mõtted paistavad ka välja, on see siis värvigamma või altpoolt lastav - kõik lavastuse ideaalses teenistuses, parimatel hetkedel atmosfääri juurde manipuleerides

3. Anton Andrejuk - Klounid lendavad Marsile (Südalinna Teater) - Antonil on alati mõtestatud kogu valgusrežii ja seda on nii meeldiv jälgida, mida ta iga kord välja mõtleb oma lisanditeks lavastusele

4. Loominguline ühendus Bekrut - Tagasiside (Von Krahli Teater) - need tänavalaternad kummitavad...aga muu ka...ja kus läheb piir kogu sellel tulevärgil ja valguskujundusel?

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Enar Tarmo/Hannes Närep/Margus Terasmees-Tagasiside (efektid ja tehnilised lahendused+pürotehnika ja tulelahendused) - WOW, lihtsalt WOW! Elamus suure E-ga!

2. Taavi Kohjus - Läbimurre't oodates (TEMUFI) - video Nii palju huvitavat, et tuli lausa vahepeal küljeseintele vaadata, aga muud veel ka...

3. Rommi Ruttas - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis) - video

PARIM ORIGINAAL-HELILOOMING

1. Ardo Ran Varres - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis) - mitte ainult novembri vaid kogu aasta üks parimaid.

2. Mingo Rajandi - Nösperi Nönni Natuke (Endla) - instrumentide ja muusikaliste käikude mõttes isegi kuidagi täiskasvanulik oma valikutes, aga ilus.

3. Hendrik Kaljujärv - Tagasiside (Von Krahli Teater) - siin oli ju palju tuttavat, aga natuke oma ka.

4. Aleksandr Žedeljov - Klounid lendavad Marsile (Südalinna Teater) - nii vahva ja lastepärane.

PARIM MUUSIKALINE-/ või HELIKUJUNDUS

1. Hendrik Kaljujärv - Tagasiside (Von Krahli Teater)

2. Lauri Kaldoja - Caligula (Eesti Draamateater)

PARIM EESTIKEELNE LAUL TEATRIS

1. (ei haaranud sõnu, aga) etno-räpp - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

2. Ma tahan olla nagu tee - Nösperi Nönni Natuke

3. Kevadel maailm on armunud - Nösperi Nönni Natuke

PARIM KOREOGRAAFIA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

1. SAŠA PEPELJAJEV - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMAS/MUUSIKATEATRIS

1. Külli Roosna/Kenneth Flak - Nösperi Nönni Natuke (Endla)

2. Lotta Laureen Loo - Läbimurre't oodates (TEMUFI)

3. Haide Männamäe/Toomas Tross - Klounid lendavad Marsile (Südalinna Teater)

PARIM DRAAMANÄITLEJAST TANTSIJA/LIIKUJA DRAAMALAVAL

1. Hanna Jaanovits - Caligula (Eesti Draamateater)

2. Trupi mehed tegemas Haka't - Läbimurre't oodates (TEMUFI)

TANTSIJA MODERNTANTSU/MUUSIKATEATRI LAVASTUSES

1. Aleksandra Kantola - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

2. Miika Pihlak - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

3. Martin Kork - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVAL

1. Eric-Emmanuel Schmitt - Härra Ibrahim (Teater Nuutrum, lav.Üllar Saaremäe)

2. Emmaniel Courcol - Läbimurre't oodates (TEMUFI, lav.Peep Maasik)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON VAREM ILMUNUD MATERJALI PÕHJAL

Merle Jääger - Suur Tõll (Projektiteater Viimsi Artiumis, lav.Saša Pepeljajev)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL

Albert Camus - Caligula (Eesti Draamateater, lav. Hendrik Toompere sen)

PÖFFIPÄEVIK - 2025 PÖFF Shorts eestikeelsete lühkarite ja nende tegijate paremikud (kokku 20st filmist)

Minu jaoks on väga raske ümberlülitada oma ootuseid täispika ja lühifilmi vaatamistel. Üldjuhul ei suuda lühifilm pakkuda võrdväärset elamust täispikaga, ehkki kindlasti töötab lühifilmi kasuks jällegi palju see, kui tunnetad, et Sinu aega ei raisata, vaid tahetakse selle lühema ajaga öelda võrdselt või rohkemgi ära kui 2 või isegi 2 ja poole tunnise filmiga. Paraku seisneb lühifilmi kunst juba iseenesest selles, et tõesti jõudagi midagi öelda. Hämmastavalt palju on neid lühifilme (pikki tegelikult ka), mis näivad ühe tavalise, keskmise filmivaataja jaoks kui filmid filmitegemise enda pärast, mitte sellepärast, et sellega midagi öelda või isegi mingeid tundeid vaatajas tekitada. Õnneks näib, nagu aasta-aastalt on üha rohkem lühkareid, mis siiski suudavad peaaegu või isegi täiesti võrdväärselt pikkade filmidega saavutada filmivaatamise elamuslikkuse. Oma efekt võib muidugi olla ka selles, et tavaelus kõige kiirtarbimine, plakatlikkus ja lühisõnumlikkus on laiemalt sotsiaalmeedia ning isegi viimase aja tavameedia puhul töötanud kaasa, et vaja olekski kähku info, lugu, mõte, emotsioon kätte saada... Muidu lihtsalt tähelepanu hajub või asi muutub tüütuks väga kiiresti.

PÖFF Shortsi valitud eesti filmide pundar on üks imelik "loom"... Umbes nagu see veidi veider hundu, mis on selili mingil kahtlasel õielehel tänavusel Shortside visuaalil... Nimelt on need filmid kokku üsna nunnud. Just see, et nad on eesti keeles ja päris mitmed neist ilmselt BFMi või muidu debüüdi või eksperimenteerimise mõttes filmitegijale "koolitööd" ja selles mõttes veel nagu mitte "päris", aga samas proffide näitlejate ning mitmete väga heade komponentidega - mõnel muusika, mõnel montaaž, mõnel operaator jne... Igal aastal päris profitaseme lühifilmide arv ka nagu kasvaks. Kuna ise eesti filmitegijate ning isegi nende nimedega praktiliselt üldse kursis ei ole, siis on ka siinsed edetabelid puhtalt selle põhjal, mida filme vaadates tegelikult kogesin ning mitte selle põhjal, et mis on mõne üliõpilase ja mis pikemate kogemustega tegijate tehtud. Ausmeestemäng! 

Kokku tuvastasin võistlusprogrammidest seekord täpselt 20 lühkarit, milles kas tervikuna või osaliselt räägiti eesti keeles. Ja kuna mu pisike missioon siin on tuua esile just eestikeelset filmikunsti, siis keskendun ehk võtan arvesse ainult need lühifilmid. Kõrvale jäid seega ka täiesti dialoogita või täiesti võõrkeeltes filmid, ilma ainsagi eestikeelse sõnata. Ja nagu ikka, ei klapi minu arvamus ka tänavu žürii omaga. Mäletan kui mind lõi pahviks PÖFF Shortside programmis näiteks "Mia ja Liki" ning see film hiljem kandideeris isegi EFTA-le ning aasta hiljem oli paljude jaoks "aasta lemmikfilmide" nimistus, aga PÖFF Shortsi žürii ei osanud seda võitjaks tunnistada - minul oli see kohe PÖFFil nr.1 lühifilm!

Üldisem tähelepanek, et kõige rohkem aitab minule endale elamuse saamiseks kaasa normaalne stsenaarium. Selline, kus lisaks tunnete tekitamisele on ka sisu ning seoseid. Aga on ka neid lühkareid, kus atmosfääriloome on sedavõrd tugev, äge või hõrk, et sellestki piisab. Kui oleks hea filmi valem olemas, eks siis vorbitaks neid ju ridamisi...aga sellist valemit mõistagi pole ning mis ühe jaoks töötab, ei pruugi teisele üldse korda minna ja vastupidi.

Ehk pikemate pläradeta, siin on seekordsed PÖFF Shorts eestikeelsete filmide ja filmitegijate tipud (alates iga kategooria parimast):

PARIM LÜHIFILM

1. Mikrofon peas (rež. Robert Raska Ly)

Peale vaatamist kirjutasin sõbrale sõnumis nii: "Minu arvates väga-väga hea film ja kõnekas ju ka, eriti praegu Donaldi ajastul, kus isegi gay-reform-koolid on jälle pead tõstmas USA süvausklike kogukondades ja no laiemalt ka see teema maailmas parempoolsetel hambus. See lause, mida Eva Koldits'a tegelane ütleb on nii on point ja nagu täpp i-peal: "Ma tahan, et pigem mu poeg on surnud, kuiet ta on gay". Robertil oli seal muidu ka filmitehniliselt huvitavaid tehnikaid kasutatud, ainult see mikri ühendamine kuklaga oli veits kummaline...ülekantud tähendusemaks jätmine töötaks paremini...aga selle siiski neelab alla, sest kõik muu on sedavõrd hea!

2. Marelle (rež. Kristjan Poom)

Urmas Vadi vahva lühilugu, kus uued naabrid rikuvad Marelle-nimelist tütart kasvatavate vanemate elu ja igapäevase tuju ära oma "lemmikloomaga". Ei tea, kas naerda või tunda kaasa? Ei tea, kuidas ise käituks nende inimeste asemel? :)

3. Arütmia (rež. Maria Reinup)

Nahavahele pugev. Igas detailis professioonalsust peegeldav. Suurepärane näitlejate-trio. Ehe. Ühes stseenis ei tundnud Helle Laas'i ära (olen ikka kuulnud inimesi ütlemas, et nad üht või teist näitlejat ei tunne ära, aga minul juhtub seda üliharva - siin nüüd ühes lõigus ometi - no täitsa võõra näoga). Nii hea meel, et tegijatel õnnestus ta filmi meelitada, tulemus räägib ka enda eest. Maria Reinup on igatahes nimi, kes on juba mõnda aega kõrva taga. Selline tase, nagu siin, näitab küpsust ka täispikaks mängufilmiks.

4. Kingitus kolme O-ga (rež. Teresa Juksaar)

No mida castingut - Kaspar Velberg, Ester Kuntu, Andres Noormets, Anne Reemann ja "tuli-tegi-võitis" lühisteeniga Mari Lill! Vahva stsenaarium, lõbus vaatamine!

5. 10000 sammu suitsunurka (rež. Manfred Vainokivi)

Kurb dokfilm ja seda nii palju ilusa filmikunsti saatel. Raadiomees Mart Pukk ja tema elu ning mõtted hooldekodus elades. Huvitavad vaatenurgad nii inimesel kui filmitegijal oma kaameraga. Elus film... kui vaid selle kesksel tegelasel ka jätkuks elutahet ning põhjuseid elamiseks...

6. Ära vaata eemale (rež. Joonas Lind)

Äge ja kõnetav noortekas. Nautisin (kui nii võib öelda) slängi. Oluline teemapüstitus ka kogu oma influencerite-klikijahi maailma üha haiglasemaks muutudes. Tagajärjed võivad nii mitmes mõttes olla traagilised. Siin üks hoiatuslask - otse pimestatutele silma.

7. Robot Leo (rež. Piret Sigus, Silja Saarepuu)

Olin "müüdud" juba ainuüksi Ivo Uukkivi loetava luulevormis teksti peale! Nii vahva visuaalselt ka - robotid ja nende elu detailid! Eesti anima näib elavat oma uut kõrgaega viimastel aastatel ja siin järjekordne näide sellest.

8. Friction! (rež. Jaakko Tervonen)

Tuli meelde üks Yorgos Lanthimose film (see võrdlus juba on kõva asi iseenesest), kus inimesed pidid asuma suhtesse, muidu nad kõrvaldati ühiskonnast - siin on sama lähtekoht, aga isemoodi lahendus. Roland Laos on nii teatris kui filmis "tagasi" ja see teeb heameelt. Neiu, kellega ta tegelane siin suhet peaks alustama, oli näitlejana uus avastus ja not bad, not bad at all :)

9. Numbrituba (rež. Silvia Lorenzi)

Väga stiilne, nii filmitehnilistest aspektidest johtuvalt kui ka näitlejatööde mõttes. Elina Reinold, Peeter Tammearu (suts), Hendrik Toompere jr, paar välismaalast ja see kuidas Karl Laumets ka lihtsalt ainult oma kurbade silmadega mängib! Väga proff tervik. Ideepoeg olemas pikema, koplitseerituma filmi jaoks - hotellist, kus elavad mingitpidi lõksus inimesed... ja kuidas sellest "vangalast" vabaneda, kas tõesti ainult nii, nagu siin üks tegelane?

10. Stiina (rež. Elizabeth Kužovnik)

Liisa Saaremäel'i tegelane rassib sajal rindel, et ots otsaga kokku tulla ja oma tütre eest hoolitseda. Tütar peab mõistagi palju üks olema. Otseselt ei selgunud, et miks seda toredat tüdrukut kiusati (eriti veel nii suured poisid ja 2 korda pikemad plikad, nii väikest tüdrukut?), kas tõesti vene aktsent pidi mõista andma, et eestikeelne laps venekeelses magalas? või siis ei mängitud seda põhjust hästi välja või siis oleks vaja olnud pikemat filmi sinna ümber? No tihti lapsed on julmad ning ei vajagi muud põhjust, kui lihtsalt võimalust kellegist "üle olla"... ei tea. Igatahes midagi olulist jäi minu jaoks ses osas puudu. Ehkki palju tunnet ja head mängu oli muidu ka ning muidugi mõjuv lõpp - elu ringkäik ning oma sotsiaalsest klassist väljamurdmise keerulisus. 

PARIM REŽII

1. Maria Reinup - Arütmia

2. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurka

3. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

4. Kristjan Poom - Marelle

5. Teresa Juksaar - Kingitus kolme O-ga

6. Elizabeth Kužovnik - Stiina

7. Joonas Lind - Ära vaata eemale

8. Piret Sigus, Silja Saarepuu - Robot Leo

9. Silvia Lorenzi - Numbrituba

10. Patrik Prints - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM MEESNÄITLEJA

1. Märten Metsaviir - Mikrofon peas

2. Andres Lepik - Arütmia

3. Rein Pakk - Marelle

4. Peeter Tammearu - Numbrituba

5. Roland Laos - Friction!

6. Kaspar Velberg - Numbrituba

7. Margus Prangel - Surm on raskem kui murtud süda

8. Leonhard Sass Taalmaa - Ära vaata eemale

9. Meelis Rämmeld - Suur Zeus

10. Jens-Patrik Rand - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM NAISNÄITLEJA

1. Rea Lest - Mikrofon peas

2. Külli Teetamm - Perekonnamäng

3. Mari Lill - Kingitus kolme O-ga

4. Eva Koldits - Mikrofon peas

5. Maarja Tammemägi - Metsasilmad

6. Liisa Saaremäel - Stiina

7. Liina Vahtrik - Surm on raskem kui murtud süda

8. Helle Laas - Arütmia

9. Teele Pärn - Arütmia

10. Elina Reinold - Numbrituba

PARIM CASTING

1. Mikrofon peas

2. Arütmia

3. Numbrituba

4. Marelle

5. Ära vaata eemale

6. Kingitus kolme O-ga

7. Stiina

8. Suur Zeus

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Perekonnamäng

PARIM STSENAARIUM

1. Mikrofon peas

2. Marelle

3. Friction!

4. Kingitus kolme O-ga

5. Ära vaata eemale

6. Arütmia

7. Robot Leo

8. Stiina

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Numbrituba

PARIM MUUSIKA

1. Metsasilmad

2. Arütmia

3. Stiina

4. Marelle

5. Robot Leo

6. Perekonnamäng

7. Numbrituba

8. Kuidas Sulle öelda, vend

9. TSANGAAN.

10. Ära vaata eemale

PARIM OPERAATOR

1. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurgani

2. Fidelia Regina Randmäe - Numbrituba

3. Tanel Topaasia - Kingitus kolme O-ga

4. Sten-Johan Lill - Arütmia

5. Gunnar Laal - Suur Zeus

6. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

7. Fidelia Regina Randmäe - Stiina

8. Elis Koppel - TSANGAAN.

9. Erik Kiviselg - Marelle

10. Michaela Hoskova - Perekonnamäng

PARIM MONTAAŽ

1. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

2. Tambet Tasuja - Kingitus kolme O-ga

3. Kersti Miilen - 10000 sammu suitsunurgani

4. Moonika Raidam - Arütmia

5. Andres Hallik - Suur Zeus

6. Jette Keedus - Numbrituba

7. Kaupo Muuli - Stiina

8. Georg Krimm - Ära vaata eemale

9. Christopher Oskar Orav - Marelle

10. Hans Linnutaja - Friction!

ERIMAINIMINE (Special mention x 2)

Sasha Shprotser - Piir 

Väga huvitav oli seda teekonda üle Narva silla Venemaale (Sasha vanaema hauale) kaasa teha. Mõelda kaasa kõigele sellele, millises olukorras ning milliste ohtude ja ohtlikkusega silmitsi filmitegija seisab või seista võib (ja seisis ka sel teekonnal...näiteks kui Vene rekamees peatas ja hakkas ta filmimise pärast pärima)!

Kaspar Jancis - Koer

Väga äge täiskasvanute muinasjutt :) Kahju, et PÖFFil ei olnud see Ülle Kaljuste loetavas eestikeelses versioonis, sellepärast film ei läinud siin arvesse, ehkki muidu oleks kindlasti üsna kõrgel kohal. Loodetavasti saadab seda maailma festivalidel edu - põhjust oleks.

(ülalkasutatud foto on kaader filmist "Mikrofon peas")

PÖFFIPÄEVIK - 1. päev - Radu Jude "Dracula"

Pimedate Ööde Filmifestival käivitus 7.Novembril ning Eesti filmisõbrad on järgnevaks, veidi üle kaheks nädalaks oma õhtud planeerinud kalendrites kinni kinosaalides istumiseks. On ka põhjust, sest "maailm" ja maailma kinokunst tuuakse meile koju kätte. Ühelgi muul ajal pole võimalik nii palju vaatamisväärset valida, et isegi sedavõrd paljust heast ja huvitavast tuleb lausa loobuda, sest korraga ju mitut filmi vaadata ei saa...

Katsun jõudumööda enda silme ette sattuvate linateoste kohta ka väiksed tähelepanekud kirja panna ning samaga märgi maha jätta nähtu kohta. 

PÖFFi 1.päev

Radu Jude "Dracula - lugu verest ja kinost"

Jude filmikunst on võrdlemisi eksperimentaalne, mängides nii filmitehniliste nüansside kui ka jutustamisvormidega. Ta on ka väga produktiivne, ehk mehel selgelt ideedest puudu ei ole. Iseasi, kuidas need ka vaatajatele kohale jõuavad või meeldivad või isegi vaataja aega väärt on. Kõik pole ju kuld, mis hiilgab. Samas kui ideesid on sedavõrd ohtralt, siis vast midagi ikka head leiab igaüks ka kogu hiigelsuurest ideedemassist... ent kinoelamusega rahule jäämiseks olenebki, et kas ka piisavalt?

Minu puhul seekord mitte. Kinosaalis kostuvad naerupursked olid täiesti arusaadavad, selline tobenaljakas toon, mida Jude pakub oma eriskummalise vampiiri-filmi sees ajas mindki korduvalt muigama, ent kogu eklektilisus ja AI kasutamine ning arvuti genereeritud animatsioonid, need jäid kokkuvõttes lihtsalt veidraks ja isegi hapult labaseks. Sotsiaalne teravus neile, kes kaasa mõelda viitsivad, jällegi annab vast liha luudele. Minu jaoks ei ületanud vorm seda künnist, et vaevuda väga kaasa mõtlemagi.

Kontseptuaalne ülesehitus, kus tegelikult üks noor filmitegija jutustab, kuidas ja millist filmi ta teeb ning see siis mängitaksegi meile 3 tunni jooksul ette, vahele kommentaarid ka sellelt filmitegijalt, kes nagu pitchiks, kuidas ja mis järgmiseks, see oli võttena vahva, aga kas ka vajalik? Ilmselt oleks saanud filmi mitmetest kohtades teravdada nii, et kokkuvõttes oleks tervik sellest ainult võitnud. 

Transilvaania, ehk Dracula kodukants asub ju Rumeenias ja turismimagnetina igati õigustatud seda kõikvõimalikel viisidel ära kasutada. Nii on ka filmi keskmes "Dracula-elamust" pakkuvate tegijate kamp. Küll tehakse lihtsalt showd mingis etendussaalis, küll lastakse osalejatel puutoigastega Draculat mängivaid taga ajada. Iroonia lendab tugevate tiibadega, aga ometi on see kõik liiga tobeda jura poole kalduv. Väsitav. Lapsik. Saalist oli ka lahkujaid seansi jooksul. Üllatavalt palju ka saalist välja ja sisse tagasi saalijaid. Aga no 3 tundi on ka liiga pikk aeg ühe filmi jaoks. See lihtsalt hakkab juba iseenesest tüütama. Absurd on lahe, kui seda ammutatakse ise absurdi tõsiselt võttes, aga siin oldi ses suhtes liialt lõdvad (minu arvates). Eks vampiiridki põhimõtteliselt ju elavad surnud, aga siin olid ka zombid mängu toodud, lisaks üksjagu Star Treki (odavate efektidega... justkui taotleks D-kategooria filmi) ning lõppude lõpuks film kokku üks paras pudru ja kapsad, mida oli raske alla neelata või isegi komöödiana tõsiselt võtta. 

Muide Jude'l tuli sel aastal ka teine film välja. "Kontinental '25" ning tal viimasel ajal oleks nagu 2 filmi aastas lausa miinimum... aga minule ei istunud see teine ka. Samas 2 aasta tagune "Do not expect too much from the end of the world" oli väga hea... Seega ei saa Radut päris maha kanda, aga tuleb siiski suhtuda eelarvamustega ning täpsemalt uurida enne iga tema teost vaatama mineku otsustamisel. Üksjagu põrmustavat kriitikat oli tegelikult kostunud ka selle Dracula-filmi kohta.

Ei saanud lahti mõttest neid tema siinseski filmi kasutatud tehnikaid vaadates, et huvitav kas ta on ka mõnes filmikoolis õppejõud ning koos oma õpilastega neid erinevaid tehnikaid läbi võttes, tegi ka ise kaasa ja pistis ühtlasi siia filmi sellest üht koma teist. 

Igatahes ei saa kuidagi rohkem hinnanguks anda kui ühe * ja 1/2 ning soovitada pigem seekordsest Radu Jude nime ahvatlusest hoolimata hoiduda sellest filmist ning vaadata mõnd tema varasemat, kiidetud filmi ning PÖFFil midagi muud, mida samal ajal näidatakse.

(foto on pärit PÖFFi lehelt)

2025/2026 teatrihooaja OKTOOBRIKUU tipud

Ollallallaa - Oktoober sai otsa!

Oli see vast TEATRIoktoober! Jõudsin vaatama 21 erineva uuslavastuse etendusi! Olen vaid korra elus ühe kuu jooksul nii paljude erinevate lavastuste etendusi näinud. Eks seda mõjutasid sellised väiksed "kõrvalfaktorid", nagu näiteks, et üks mu lemmikteatreid - Kellerteater - tuli ühe kuu jooksul välja kahe esietendusega... ja muidugi Tallinna Linnateatri kodumajja tagasi kolimine ning korraga 5 uue esietendusega oma publiku kostitamine! Vanemuine tuli nii ruttu oma Arvo Pärdiga Tallinnasse külla ja lisaks tuli neil (üks senise teatriaasta 10 suurimast teatrielamusest) ka täitma meie suurepäraste kunstnike eluloo-puslet... Ja nii see number muudkui märkamatult kasvas. Novembris ei jõua ilmselt kümmetki uuslavastust näha, sest tänasest kolm õhtut vaatan teatrit hoopis Londonis ja siis laiutab suure osa kuust PÖFF õhtuplaanide endale krabajana…aga hetkeseisuga on sellest hoolimata 8 Eesti teatri etenduse piletid juba ootel…

Enne kui ükshaaval need möödunud kuu tipud välja toon, siis üldisemalt oktoobrile kui teatrikuu vaimustustele tagasi mõeldes, tulevad näitlejatena esimesena meelde 2 paari - Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar ning Hele Kõrve ja Indrek Sammul... aga tegelikult ka terved nende kahe lavastuse "Palavik" ja "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." fantastilised trupid. Kunstnikest üks külmetaski (ühtlasi lisaks muule ka stiilne vihje kunagisele Viinistu tükile!) “palavikus” ja teine jälgis nagu tervet lavaloo teekond pealt, ehkki ise selles ka pidevalt osales. Vaimustav ka lavastuslikult…mitmed stseenid selles…üldse mitte lihtsalt lugu lavale visates, vaid üksjagu mōttemänge elulugudele veel lisaks kehtestades. Linnateatri Kreeka tragöödia võib mõne jaoks olla liiga pikk ja liiga sünge, aga ma leidsin seal nii palju mõtteainest ning kuidagi olin ise ka sel esikaõhtul vist soodsalt häälestatud, et kõiki neid kihte sealt vastu võtta. Megapalju mõtteainest! Vanemuise Arvo Pärdi žanrite segamine hiilgas eriliselt tugevalt liikumise ja muusikalise poolega... sõnad olid ilusad, aga justkui järelmõte... Natuke järelmõttena tundus ka Linnateatri lavastus Avamine... aga Egon (ja kõik teised näitlejad) ning Ukulikud sõnademängud (neid oleks võinud ainult veidi rohkem olla!) päästsid selle ning lõppude lõpuks, oma lihtsusest hoolimata, oli vaatet üks toredamaid kuu teatrielamusi. Väga-väga-väga eriliseks kujunes Von Krahli Teatri "Nälg" elamus. Juhtumisi sattusin kõige viimasele etendusele, kus lisaks sellele, et Anu Lamp "unejuttu" tegelastele (ja meile kõigile) raadio kaudu jutustas, istus ta ka ise publikus (otse minu vastas) ning vahva oli tabada kogu publiku muigeid ja pilke Anu suunas, nagu mingi eriskummaline duaalsus! No ei saa ju olla, et Anu igal etenduskorral publiku seas kaasas on :) Lisaks see siirus ja elu, mis meid isegi rohkem soojendasid kui need supikausid, mis lõpus kätte jagati. Teistest erilisemateks kujunesid ka veel kaks Eesti dramaturgiat ning nende mänguline lavale jõudmine - Kellerteatri äge "Viimane kolimine" ja Vaba Lava vahvalt veidraid äratundmisi pakkuv "Sisekliima". Täiesti eriline oli lavastuslikult ja eriti just see, kuidas 2 tuba imeväiksele lavale nii efektselt olid loodud (psühhopaadi oma, kus laual jälgimismonitor ja nö.keldriboksilik jämeda rauduksega tuba, kuhu ta röövitud naise piinlema pani)...

Pettumusi oli muidugi ka. Minu jaoks eriti kaks - Eesti Draamateater "Maag" (üks mu lemmikraamatuid käkiti ära - kus oli Kreeka rohelus, kuhu jäid "punkri-stseenid"... üle 800lk raamatut toppida 2 tunni teatrilavastuse sisse... no seekord ei õnnestunud) ja Tartu Uus Teater "Hymn" (oksega Eesti lipu maalimine on VÄGA mittesoovitatav laval...isegi kui proovitaksegi teha punki).

Aga siinkohal lähekski nende 21 lavastuse, ehk oktoobrikuu tõeliste teravamate tippude juurde, sest ega tegelikult ju võitjate üle "kohut ei mõisteta"? :)

SUURIM TEATRIELAMUS

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Kellerteater - Viimane kolimine

Vanemuine - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Tiit Palu - Palavik

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Artjom Garejev - Kollektsionäär (Loomeruum PUNKT)

Mari-Liis Lill - Sisekliima

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM NAISPEAOSA

Hele Kõrve - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Ester Kuntu - Armastus ja arusaam (TEMUFI)

Riina Maidre - Sisekliima

Elina Reinold - Sisekliima

PARIM MEESPEAOSA

Rasmus Kaljujärv - Palavik

Andres Mähar - Palavik

Ott Kartau - Armastus ja arusaam

Aarne Soro - Superstaar (Ugala)

Egon Nuter - Avamine (Tallinna Linnateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA

Kaisa Selde - Viimane kolimine

Maria Ehrenberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Maris Nõlvak - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Emili Rohumaa - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM MEESKÕRVALOSA

Indrek Sammul - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristo Viiding - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristjan Sarv - Kinoteatri lühkarid - 01 (Kinoteater)

Lauri Kaldoja - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM ANSAMBLIMÄNG (trupis 3 või enam näitlejat)

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Viimane liivlane

Kellerteater - Viimane kolimine

PARIM UUS NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA (keda varem pole Eesti teatrilavadel rollis näinud)

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Benjamin Oliver Newman - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Elena Troisfontaines - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Dora Maria Käär - Nälg (Von Krahli Teater)

PARIM AUTORITEATER

Riste Sofie Käär/Elo Valner - Nälg

Uku Uusberg - Avamine

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Jaagup Roomet - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Artjom Garejev - Kollektsionäär

Kristjan Suits - Karussell (Tallinna Linnateater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Jaagup Roomet/Kätrin Beljaev - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Riina Põldroos - Karussell

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

Tallinna Linnateatri grimmitiim - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kellerteater/Triin Tulp - Viimane kolimine

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Emil Kallas - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Margus Vaigur - Palavik

Priidu Adlas - Kivid sinu taskutes (Kuressaare Teater)

Rommi Ruttas - Tõusvad viiuldajad (VAT Teater)

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

Tom Tristan Kidron - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM HELILOOJA (originaal)

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Riste Sofie Käär/Dora Maria Käär - Nälg

Astra Irene Susi - Palavik

Rozell (Hans Noormets) - Superstaar

PARIM MUUSIKALINE- ja/või HELIKUJUNDUS

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Markus Palo - Hymn (Tartu Uus Teater)

Risto Joost/Kristi Jagodin/Martin Sildos/Stefano Chiurciu - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM EESTIKEELNE LAUL TEATRIS (mida varem pole kusagil kuulnud)

"Sündimise teekonna lugu" - Nälg

"Lilled on lollid" - Nälg

"Unistuste aias (meil on hea)" - Sisekliima

"Mis meist nüüd saab?" - Sisekliima

"A mul on suva" - Hymn

PARIM KOREOGRAAFIA/LAVAVÕITLUS

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Kristina Raja - Kinoteatri lühkarid - 02 (Kinoteater)

Laura Nõlvak - Viimane kolimine

Hanna Maria Saar - Tõusvad viiuldajad

PARIM UUS KODUMAINE DRAMATURGIA

Priit Põldma - Palavik

Piret Jaaks - Sisekliima

Paul Piik - Viimane kolimine

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVAL

Tiago Rodrigues - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Florian Zeller - Karussell

PARIM UUS DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Andres Noormets/Esko Salervo - Superstaar (Larry Shue "The Nerd" jt põhjal)

Artjom Garejev - Kollektsionäär

(siinsed fotod tegid: Vanemuine "Palavik" - Maris Savik, Tallinna Linnateater "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra" - Siim Vahur; Vaba Lava "Sisekliima" - Anastasiia Volkova)